Tühi kott ei seisa püsti. Kuidas kindlustada, et teenida?

Investeerimine sobib pea kõigile.

Sissemakseid lepingusse saab teha regulaarselt või suuremate ühekordsete investeeringutena.

Investeerimisega kaasneb alati ka investeerimisrisk ning selle hindamiseks on mõistlik hinnata enda riskitaluvust koos nõustajaga.

Kogumisperioodil on võimalik makseid suurendada, vähendada või vajadusel ajutiselt peatada.

Lisaks raha kogumisele on võimalik lepingule juurde võtta elukindlustuskaitse ja erinevad lisakindlustused või nendest loobuda.

Investeerimisfonde võib kogumisperioodil vahetada ning seda saab teha 4 korda aastas tasuta.

Investeeringute struktuuri muutmine ehk fondiosakute müümine ja ostmine investeerimisperioodi jooksul toimub lepingu sees ja seetõttu ei kaasne sellega võimaliku tulu maksustamist.

Alates 1. augustist 2010 sõlmitud investeerimisriskiga kogumiskindlustuse lepingutega teenitud investeerimiskasumi tulumaksukohustus on võimalik edasi lükata senikaua, kuni toimub kasumi reinvesteerimine selleks loodud investeerimiskonto kaudu.

Vastavalt kehtivale tulumaksuseadusele kuulub lepingust saadav tulu maksustamisele.

Elukindlustuse kaudu fondidesse investeerimisel seotakse kliendi poolt tasutud maksed tema poolt valitud investeerimisfondide osakutega. Oluliseks eeliseks sellise rahapaigutuse puhul on riskide hajutatus, sest varad on paigutatud erinevatesse instrumentidesse, regioonidesse ja ettevõtetesse

Lisaväärtuse annab investeeringute professionaalne juhtimine – fondivalitsejate juures töötavad oma ala parimad spetsialistid, kes jälgivad tehtud paigutusi igapäevaselt ning vajadusel reageerivad operatiivselt turu muutustele.

Sobivate fondide valimine sõltub paljudest asjaoludest. Kõige olulisem on teadvustada endale, milline on Sinu jaoks investeerimise eesmärk. See määrab ära ka investeerimisperioodi pikkuse. Perioodist sõltuvalt on omakorda võimalik võtta erinevaid riske ja prognoosida oodatava tulu suurust.

Tavaliselt lähtutakse reeglist, et mida lühem on investeerimisperiood, seda madalama riskitasemega fonde võib valida.

Investeerimislepingu puhul on võimalik teha nii regulaarseid kui ka ühekordseid suuremaid investeeringuid.

Tavainvestorile, kes oma paigutuste igapäevase jälgimisega ei tegele, soovitame teha regulaarseid, näiteks igakuiseid järgmakseid. Nii saad osakuid osta erineval hinnatasemel ning ühtlasi maandad riski, et satud osakuid ostma ajal, mil nende hind on tipus.

Erinevate väärtpaberite analüüsimine ja valimine investeeringu teostamiseks on üldiselt aeganõudev ning keeruline. Seetõttu on investoril kergem investeerida juba valmisolevasse portfelli ehk investeerimisfondi.

Fondidesse investeerimine pakub eeliseid, mis muidu on kättesaadavad vaid suurinvestoritele. Investeeringuga kaasnevad riskid on hajutatud. Kõige olulisem eelis on fondi varade paigutamine erinevatesse instrumentidesse (võlakirjad ja aktsiad), regioonidesse, ettevõtetesse, tegevusaladesse ja valuutadesse, mis vähendab iga üksiku investeeringuga seotud riski ka väikeste investeeritavate summade korral. Investeeringud on juhitud professionaalselt.

Raha investeerimisfondi paigutades usaldab investor otsuste tegemise fondijuhile, kelle igapäevatööks on fondi varade investeerimine.

Investeerimisfonde valitsevates ettevõtetes töötab palju investeerimisspetsialiste ja analüütikuid, kellel on parem ligipääs vajalikule infole. Investeeringute tegemine ja jälgimine on lihtne.

Investeerimisrisk on kahjumi tekkimise oht, samuti oht mitte saavutada kavandatud investeerimistulemust.

Riskiaste sõltub kõige rohkem fondi investeerimisstrateegiast.

On fonde, mis investeerivad ainult kindla tegevusala ettevõtetesse, näiteks tervishoiusektorisse. Teised fondid on valinud oma poliitikaks investeerida teatud piirkonna ettevõtetesse – näiteks Ida-Euroopasse.

Fondid hajutavad investeeringud erinevate ettevõtete vahel. Mida paremini on fondi varad hajutatud (näiteks mida rohkem on portfellis erinevaid ettevõtteid) seda vähem sõltub fondi investeerimistulemus ühe ettevõtte tulemustest ning seda madalam on fondi riskiaste.

Lisaks piirkonna, tegevusala jm valimisele langetatakse fondi investeerimisstrateegia koostamisel otsus ka selle kohta, millistesse rahaturuinstrumentidesse fond investeerima hakkab.

Kõige levinumad instrumendid on deposiidid ehk tähtajalised hoiused, võlakirjad ning aktsiad ja nende omavahelised komibatsioonid.

Võlakirjad on kindla tähtaja ning tootlusega väärtpaberid.

Kuna võlakirja väljaandmisega kohustub ettevõte need kindlal ajal kindla hinnaga tagasi ostma, loetakse võlakirju suhteliselt madalama riskitasemega väärtpaberiteks peale deposiite.

Aktsiate puhul moodustub investeeringu tulu aktsia ostu-ja müügihinna vahest.

Aktsiate hinnad on otseselt sõltuvad ettevõtete jooksvatest majandustulemustest ja seetõttu kõiguvad aktsiate hinnad rohkem. See tähendab, et aktsiatesse investeerimisel on risk kõrgem kui võlakirjade puhul.

Pikaajalise investeeringu puhul (12 ja rohkem aastat) võib loota, et aktsiapaigutustelt saadav tulu ületab võlakirjadelt saadava tulu.

Erinevatesse finantsintrumentidesse paigutamise järgi eristatakse rahaturu-, võlakirja-, sega- (ehk tasakaalustatud) ja aktsiafonde.

Neist kõge madalama riskiastmega kuid ka kõige madalama tootlusega on kindla garanteeritud tootlusega instrumentidesse paigutavad fondid (rahaturufondid), kõige kõrgema riskiastmega on aktsiafondid.

Väga üldiselt võib väita, et mida väiksem on risk, seda väiksem on oodatav tulu.

Investeerimisega seotud riske peab hindama enne investeerimisotsuse tegemist. Peab meeles pidama, et suurema tulu ootusega kaasneb ka suurem risk. Seega tuleb investeerimisportfelli valimisel eelkõige arvestada oma riskitaluvust ja investeerimisperioodi pikkust.

Sõltuvalt investori riskitaluvusest, investeeringu perioodist ja ootusest tulu suhtes tuleb valida sobiv investeerimisstrateegia.

Investeerimisperioodi võib jaotada:

• Lühikeseks (kuni 5 aastat)
• Keskmiseks (5 – 12 aastat)
• Pikaks (üle 12 aasta).

Investori riskitaluvuse aga madalaks, keskmiseks ja kõrgeks.

Kui investeerimisperioodi lõpuni on jäänud mõned aastad, siis on võimalik riske vähendada, kui paigutada enamus varadest võlakirjadesse.

Mida pikemaks perioodiks investeeritakse või mida kaugemal on eeldatav investeeringurte realiseerimine, seda rohkem võib varasid paigutada aktsiatesse.

Madala riskitaluvusega investor võiks aga ka pikaajalise rahapaigutuse korral otsustada võlakirjade kasuks.

Investeerimisstrateegia valikul tuleb lähtuda investeerimisperioodist, riskitaluvusest ja tuluootusest. Kõige tüüpilisemad strateegiad on konservatiivne, tasakaalustatud ja agressiivne strateegia.

Konservatiivne strateegia

Konservatiivse strateegia puhul on tegemist investeerimisega, mille eesmärgiks on investeeringu väärtuse säilimine ja mõõdukas kasv. Varad võiksid olla paigutatud peamiselt madala riskiga intresse tootvatesse võlakirjafondidesse. Kõrgema riskitaluvusega ja suurema tuluootusega investorid võivad osaliselt paigutada raha ka aktsiatesse.

Tasakaalustatud strateegia

Tasakaalustatud strateegia puhul on tegemist investeerimisega, mille eesmärgiks on stabiilne ja pikaajaline investeeringu väärtuse kasv. Sõltuvalt investori riskitaluvusest võib varade paigutus võlakirjafondide ja aktsiafondide vahel olla väga erinev. Tasakaalustatud strateegia sobib investorile, kes on huvitatud suuremast tulust kui konservatiivse strateegia puhul ja julgeb võtta sellest tulenevalt kõrgemaid riske, olles sealhulgas valmis, et oodatavat tootlust ei pruugi saada ja/või investeeringu väärtus võib isegi kahaneda.

Agressiivne strateegia

Agressiivse strateegia puhul on eesmärgiks agressiivne ja pikaajaline investeeringu väärtuse kasv. Varad on paigutatud peamiselt aktsiafondidesse. Agressiivne strateegia sobib pikaajalisele investorile, kes on oodatava suurema tulu nimel valmis võtma ka kõrgeid riske, sealhulgas kandma kahjumit.

Paigutades raha investeerimisfondi usaldab investor otsuste tegemise fondijuhile. Seetõttu on oluline tutvuda investeerimisfondidega enne investeeringu tegemist.

Kui suur on olnud fondi tootlus?

Fondi tootlust võib võrrelda sama kategooria fondidega ja ühiseks kasvueesmärgiks valitud indeksiga (võrdlusindeksiga).

Parimad fondid ületavad võrdlusindeksit, kuid see ei pruugi juhtuda igal aastal või muul ajaperioodil.

Peab meeles pidama, et fondi eelmiste perioodide tootlus ega senine tegevuse ajalugu ei tähenda lubadust garanteerida samasugust tootlust tulevikus.

Kui kõrge on olnud fondiga seotud risk?

Mida suurem on oodatav tulu, seda kõrgem on fondiga seotud risk.

Kahel sama tootlusega fondil võivad olla erinevad riskitasemed, mistõttu on oluline analüüsida, kas võetud risk on andnud ka oodatud tootluse.

Kuidas on hajutatud fondi investeeringud?

Üldiselt näitab fondi nimi, millistesse instrumentidesse, regioonidesse või tegevusaladesse on fondi varad paigutatud.

Tasakaalustatud fondide puhul tasub jälgida intresse tootvate investeeringute ja aktsiate suhet portfellis.

Aktsiafondide puhul saab jälgida, millised on suurimad investeeringud ja viimasel ajal toimunud ümberjaotused.

Kes on fondijuht?

Fondi tootlus sõltub eelkõige fondijuhist. Fondijuht otsustab, mida ja millal osta või müüa.

Seega võib olla kasulik uurida fondijuhi senist töökogemust ja seotust konkreetse fondiga. 

Hea on teada, kuidas toetab fondivalitseja meeskond (investeerimisspetsialistid ja analüütikud) fondijuhi tööd.

Kui suured on fondi kulud?

Fondivalitsejate poolt pakutav professionaalne teenus on tavaliselt tasuline ja iga fondiga seotud kulu vähendab investeeringu reaalset tootlust.

Investeerides läbi elukindlustuslepingu ei pea Sa fondi kulude pärast muretsema – meie kaudu saad oma investeeringud osta ja müüa osakute puhasväärtusega.