Erinevate väärtpaberite analüüsimine ja valimine investeeringu teostamiseks on üldiselt aeganõudev ning keeruline. Seetõttu on investoril kergem investeerida juba valmisolevasse portfelli ehk investeerimisfondi.

Fondidesse investeerimisega kaasnevad mitmed eelised, mis on üldiselt kättesaadavad vaid suurinvestoritele.

• Investeeringuga kaasnevad riskid on hajutatud.
  Kõige olulisem eelis on fondi varade paigutamine erinevate instrumentide (võlakirjade ja aktsiate), regioonide, ettevõtete, tegevusalade ja valuutade vahel, mis vähendab iga üksiku investeeringuga seotud riski ka väikeste investeeritavate summade korral.
• Investeeringud on juhitud professionaalselt.
  Raha investeerimisfondi paigutades usaldab investor otsuste tegemise fondijuhile, kelle igapäevatööks on fondi varade investeerimine. Investeerimisfonde valitsevates ettevõtetes töötab palju investeerimisspetsialiste ja analüütikuid, kellel on parem ligipääs vajalikule infole.
• Lihtne investeerida ja jälgida.
  Investeerimisfondi puhul on võimalik teha nii regulaarseid kui ka ühekordseid suuremaid investeeringuid. Kogu informatsioon fondi investeeringute kohta on kättesaadav internetis ja seetõttu on investeeringuid lihtne jälgida.

Investeerimisrisk on kahjumi tekkimise oht, samuti oht mitte saavutada kavandatud investeerimistulemust.

Riskiaste sõltub kõige rohkem fondi investeerimisstrateegiast. On fonde, mis investeerivad ainult kindla tegevusala ettevõtetesse, näiteks tervishoiusektorisse. Teised fondid on valinud oma poliitikaks investeerida teatud piirkonna ettevõtetesse – näiteks Ida-Euroopasse. Fondid hajutavad investeeringud erinevate ettevõtete vahel. Mida paremini on fondi varad hajutatud (näiteks mida rohkem on portfellis erinevaid ettevõtteid) seda vähem sõltub fondi investeerimistulemus ühe ettevõtte tulemustest ning seda madalam on fondi riskiaste.

Lisaks piirkonna, tegevusala jm valimisele valitakse fondi investeerimisstrateegia koostamisel millistesse rahaturuinstrumentidesse fond investeerima hakkab. Kõige levinumad instrumendid on deposiidid ehk tähtajalised hoiused, võlakirjad ning aktsiad ja nende omavahelised kombinatsioonid.

Võlakirjad on kindla tähtaja ning tootlusega väärtpaberid. Kuna võlakirja väljaandmisega kohustub ettevõte need kindlal ajal kindla hinnaga tagasi ostma, loetakse võlakirju suhteliselt madalama riskitasemega väärtpaberiteks peale deposiite.

Aktsiate puhul moodustub investeeringu tulu aktsia ostu-ja müügihinna vahest. Aktsiate hinnad on otseselt sõltuvad ettevõtete jooksvatest majandustulemustest ja seetõttu kõiguvad aktsiate hinnad rohkem. See tähendab, et aktsiatesse investeerimisel on risk kõrgem kui võlakirjade puhul. Pikaajalise investeeringu puhul (12 ja rohkem aastat) võib loota, et aktsiapaigutustelt saadav tulu ületab võlakirjadelt saadava tulu.

Erinevatesse finantsintrumentidesse paigutamise järgi eristatakse rahaturu-, võlakirja-, sega- (ehk tasakaalustatud) ja aktsiafonde. Neist kõge madalama riskiastmega kuid ka kõige madalama tootlusega on kindla garanteeritud tootlusega instrumentidesse paigutavad fondid (rahaturufondid), kõige kõrgema riskiastmega on aktsiafondid. Väga üldiselt võib väita, et mida väiksem on risk, seda väiksem on oodatav tulu.

Investeerimisega seotud riske peab hindama  enne investeerimisotsuse tegemist. Peab meeles pidama, et suurema tulu ootusega kaasneb ka suurem risk. Seega tuleb investeerimisportfelli valimisel eelkõige arvestada oma riskitaluvust ja investeerimisperioodi pikkust.

Sobiva portfelli valimine sõltub paljudest asjaoludest. Eelkõige tuleb teada investeerimise eesmärki, mis edaspidi määrab kindlaks investeerimisperioodi. Perioodist sõltuvalt on võimalik võtta erinevaid riske ja prognoosida oodatava tulu suurust.

• Milline on investeerimise eesmärk?
  Kõige olulisem on teadvustada enda jaoks, mille jaoks raha kogutakse. Kas selleks on vabade vahendite paigutamine seniks kuni raha vaja läheb või pikemaajalisem eesmärk – näiteks korraliku hariduse andmine oma järeltulijatele, raha pikaajalisem säästmine (näiteks eluaseme soetamiseks) või pensionipõlve ajaks lisasissetulekute tagamiseks?
• Kui pikk on investeerimisperiood?
  Eesmärgist tulenevalt saab määrata investeerimisperioodi, mis võib ulatuda paarist aastast kuni mitmekümne aastani. Investeerimisstrateegia valimisel on abiks järgnevad perioodid:   
  – lühiajaline periood – kuni 5 aastat,
  – keskmine periood – 5 kuni 12 aastat,
  – pikaajaline periood – üle 12 aasta.
  Aja möödudes tuleb  valitud strateegia üle vaadata. Kui näiteks pikaajalise investeeringu puhul valitakse alguses agressiivsem strateegia, siis perioodi lõpu poole võiks vahetada strateegia konservatiivsema vastu, et vähendada riske seoses investeeringu väärtuse muutumisega vahetult enne perioodi lõppemist.
• Kui kõrge on investori riskitaluvus?
  Mida pikaajalisemalt investeeritakse, seda kõrgemaid riske on investoril mõistlik võtta. Suurema tulu ootusega kaasneb vajadus võtta kõrgemaid riske. Riskitaluvuse, mis on küll igal investoril individuaalne, võib üldiselt jaotada kolmeks:
  – madal riskitaluvus – investor ei talu kahjumi tekkimist ja on nõus madalama tootlusega,
  – keskmine riskitaluvus – investor talub lühiajalist kaotust lootusega pikemas perpektiivis teenida kõrgemat tootlust,
  – kõrge riskitaluvus – agressiivse juurdekasvu nimel on investor valmis võtma suuri riske ja vastu võtma kahjumi.
  Iga investor peab endale teadvustama, et suurema riski võtmine võib kaasa tuua investeeringu väärtuse languse mõnel ajaperioodil. Sõltuvalt investeeringu realiseerimise hetkest võib see teenida kas kahjumit või kasumit. Investeerimisperiood ja võetav risk omavahel seotud – mida lühiajalisem on investeerimisperiood, seda vähem soovitame oma rahaga riskida.
• Kui suur on investori tuluootus?
  Analoogselt riskitaluvusega võib investorite tuluootused jaotada järgnevalt:
  – madal tuluootus – investeeringu väärtus ei tohi langeda, vaid peab vähemalt säilima, soovitavalt kasvama,
  – keskmine tuluootus – stabiilne investeeringu väärtuse kasv pikaajalises perspektiivis,
  – kõrge tuluootus – agressiivne investeeringu väärtuse kasv.

Mida kõrgemaid riske on investor valmis võtma, seda suuremat tulu võib ta oodata oma investeeringutele. Pikemas ajaperspektiivis on mõistlik võtta suuremaid riske ja vastupidi – mida lühiajalisem on paigutus, seda väiksemaid riske soovitatakse võtta.

Sõltuvalt investori riskitaluvusest, investeeringu perioodist ja ootusest tulu suhtes tuleb valida sobiv investeerimisstrateegia.

Alljärgnevas tabelis on toodud üks võimalikke lähenemisviise erinevate investeerimisstrateegiate osas, kus on arvestatud erinevate osakaaludega võlakirjade ja aktsiate vahel. Investeerimisperioodi võib jaotada lühikeseks (kuni 5 aastat), keskmiseks (5 – 12 aastat) ja pikaks (üle 12 aasta). Investori riskitaluvuse aga madalaks, keskmiseks ja kõrgeks.

Kui investeerimisperioodi lõpuni on jäänud mõned aastad, siis on võimalik riske vähendada, kui paigutada enamus varadest võlakirjadesse. Mida pikemaks perioodiks investeeritakse või mida kaugemal on eeldatav investeeringurte realiseerimine, seda rohkem võib varasid paigutada aktsiatesse. Madala riskitaluvusega investor võiks aga ka pikaajalise rahapaigutuse korral otsustada võlakirjade kasuks.

Investeerimisstrateegia valikul tuleb lähtuda investeerimisperioodist, riskitaluvusest ja tuluootusest. Kõige tüüpilisemad strateegiad on konservatiivne, tasakaalustatud ja agressiivne strateegia.

Konservatiivne strateegia

Konservatiivse strateegia puhul on tegemist investeerimisega, mille eesmärgiks on investeeringu väärtuse säilimine ja mõõdukas kasv. Varad võiksid olla paigutatud peamiselt madala riskiga intresse tootvatesse võlakirjafondidesse. Kõrgema riskitaluvusega ja suurema tuluootusega investorid võivad osaliselt paigutada raha ka aktsiatesse.

Tasakaalustatud strateegia

Tasakaalustatud strateegia puhul on tegemist investeerimisega, mille eesmärgiks on stabiilne ja pikaajaline investeeringu väärtuse kasv. Sõltuvalt investori riskitaluvusest võib varade paigutus võlakirjafondide ja aktsiafondide vahel olla väga erinev. Tasakaalustatud strateegia sobib investorile, kes on huvitatud suuremast tulust kui konservatiivse strateegia puhul ja julgeb võtta sellest tulenevalt kõrgemaid riske, olles sealhulgas valmis, et oodatavat tootlust ei pruugi saada ja/või investeeringu väärtus võib isegi kahaneda.

Agressiivne strateegia

Agressiivse strateegia puhul on eesmärgiks agressiivne ja pikaajaline investeeringu väärtuse kasv. Varad on paigutatud peamiselt aktsiafondidesse. Agressiivne strateegia sobib pikaajalisele investorile, kes on oodatava suurema tulu nimel valmis võtma ka kõrgeid riske, sealhulgas kandma kahjumit.

Paigutades raha investeerimisfondi usaldab investor otsuste tegemise fondijuhile. Seetõttu on oluline tutvuda investeerimisfondidega enne investeeringu tegemist.

• Kui suur on olnud fondi tootlus?
  Fondi tootlust võib võrrelda sama kategooria fondidega ja ühiseks kasvueesmärgiks valitud indeksiga (võrdlusindeksiga). Parimad fondid ületavad võrdlusindeksit, kuid see ei pruugi juhtuda igal aastal või muul ajaperioodil. Peab meeles pidama, et fondi eelmiste perioodide tootlus ega senine tegevuse ajalugu ei tähenda lubadust garanteerida samasugust tootlust tulevikus.
• Kui kõrge on olnud fondiga seotud risk?
  Mida suurem on oodatav tulu, seda kõrgem on fondiga seotud risk. Kahel sama tootlusega fondil võivad olla erinevad riskitasemed, mistõttu on oluline analüüsida, kas võetud risk on andnud ka oodatud tootluse.
• Kuidas on hajutatud fondi investeeringud?
  Üldiselt näitab fondi nimi, millistesse instrumentidesse, regioonidesse või tegevusaladesse on fondi varad paigutatud. Tasakaalustatud fondide puhul tasub jälgida intresse tootvate investeeringute ja aktsiate suhet portfellis. Aktsiafondide puhul saab jälgida, millised on suurimad investeeringud ja viimasel ajal toimunud ümberjaotused.
• Kes on fondijuht?
  Fondi tootlus sõltub eelkõige fondijuhist. Fondijuht otsustab, mida ja millal osta või müüa. Seega võib olla kasulik uurida fondijuhi senist töökogemust ja seotust konkreetse fondiga. Hea on teada, kuidas toetab fondivalitseja meeskond (investeerimisspetsialistid ja analüütikud) fondijuhi tööd.
• Kui suured on fondi kulud?
  Fondivalitsejate poolt pakutav professionaalne teenus on tavaliselt tasuline ja iga fondiga seotud kulu vähendab investeeringu reaalset tootlust. Investeerides läbi elukindlustuslepingu ei pea te fondi kulude pärast muretsema – te saate oma investeeringud osta ja müüa osakute puhasväärtusega.